Honshū saare kirdeosas asuv Tōhoku piirkond koosneb kuuest prefektuurist. Vahel jagatakse Tōhoku veel omakorda kaheks – Põhja- ja Lõuna-Tohoku. Esimene reisipäevik kajastab mu kolmepäevast rattasõitu läbi Lõuna-Tohoku kolme prefektuuri (Miyagi, Yamagata ja Fukushima).
1. päev: Sendai (Miyagi) – Yamagata
Alustasin reisi 04.05 varahommikul, liikudes oma ühiselamust Yamagata poole. Miyagi ja Yamagata prefektuure eraldab üksteisest kitsas Ōu mäestik. See muudab lühima tee kasutamise jalgratturitele suhteliselt raskeks. Õnneks läheb Sendaist Yamagatasse mitu maanteed, millest üks on ka suhteliselt lameda profiiliga. Jaapani riigimaantee 48 läheb Sendaist Yamagatasse läbi Tendō linna ning umbes 70 kilomeetri peale on tõusu veidi üle 650 meetri. Pool teed on ülesmäge, kuid teine pool on see-eest mõnusalt allamäge. Minu jaoks tähendas see, et esimese poole peale kulus 2/3 ajast ning teise poole peale vaid 1/3. Kuigi valitud tee on laugem kui teised, on siiski vajalik keskmine füüsiline ettevalmistus ning käikudega jalgratas. Mina kasutasin oma 24 käiguga Trek Dual Sport 2 ratast ning kuigi tegu oli hooaja esimese pikema sõiduga, ei leidnud, et sõit oleks kordagi ületamatult raskeks osutunud. Põhiliseks raskuseks osutusid hoovihmad ning mägedes ja tunnelites puhunud külm tuul.
Esimese päeva vaatamisväärsuseks oli veidi teelt kõrvale jääv Yamadera tempel. Tegemist on ligi 1200 aastat vana, mäenõlvale rajatud budistliku templiga mille eraldatus, looduskaunis asukoht, vaated ning suvine tsikaadide laul on inspireerinud mitmeid kuulsaid autoreid, kaasa arvatud maailmakuulsat haiku-poeeti Matsuo Bashōt. Olin varem Yamaderas käinud augustikuus, kuid soovitan seda sihtkohana igal aastaajal. Huvitava juhuse läbi kohtasin Yamaderas ka oma programmikaaslasi, kes olid sinna küll tulnud vähe tavapärasemat teed pidi, rongiga.
Õhtu saabudes sõitsin Yamaderast Yamagatasse, otsisin lõõgastumiseks vannimaja ning veetsin öö netikohvikus.
Esimese päeva numbrid: ~100 kilomeetrit, 10 tundi (millest sõitu ~6 tundi), ~700 meetrit tõusu ja ~600 meetrit laskumist.
2. päev: Yamagata – Yonezawa
Teine päev oli mõeldud olema rahulikum, pika esimese ja rohke tõusuga kolmanda päeva vahel. Sõit pidi olema suhteliselt lühike ja kiire, kõigest ~300 meetri tõusuga. Plaan oli alustada vara hommikul, et õhtul Yonezawas rohkem aega veeta. Kahjuks tegi ilm omad korrektuurid.
Peale netikohviku lähedal kiirtoidurestoranis einestamist, plaanisin kiirelt teele asuda, kuid paduvihma tõttu olin sunnitud pea 2 tundi restoranis istuma, kuna 10 kraadi ja paduvihm ei tundunud eriti kutsuvad. Liikuma sain alles hommikul kaheksast. Uus plaan oli Yonezawasse jõuda veidi peale lõunat. Sõidu algus mööda 13. riigimaanteed oli vaikne, kuni Kaminoyamasse jõudes purunes mu esiratta siserehv. Muidugi oli mul kaasas varurehv, mille kohe kasutusele võtsin. Lootsin Kaminoyamast rattapoest uue siserehvi osta, kuid pühade tõttu oli avatud vaid üks pisike rattapood, kus mulle sobivaid rehve polnud. Rattapoodi otsides tutvusin mitme kohalikuga, kes olid parasjagu festivali ette valmistamas. Kuigi lahkusin Kaminoyamast ilma siserehvita, olin tervituseks (ja lohutuseks) saanud maitsta õhtul mitmes tänavaletis pakutavat toitu. Jätkasin sõitu ettevaatlikult, kuna edasiste rehviviperuste lahendamiseks oli mul vaid remondikomplekt, mille kasutamine alati soovitud tulemust ei anna. Jõudsin Yonezawasse kella kolme paiku pärastlõunal, kuna uue rehvi otsingutele ning seejärel alanud äikesetormi eest varjumine võttis päris mitu tundi. Huvitaval kombel oli Yonezawasse jõudes ilm selginenud, sinises taevas säramas soe kevadpäike.
Yonezawa jääb ilmselt väheste turistide trajektoorile, kuigi tegemist oli ajalooliselt suhteliselt olulise asulaga. Peale Tokugawa shogunaadi tõusu 1603. aastal, saadeti sinna asumisele varem naabruses üht Jaapani suurimat maavaldust omanud Uesugi klann. Yonezawa piirkonna näol oli tegemist suhteliselt tüüpilise, vaese, põhjapoolse maavaldusega, mis sattus mitu korda pankroti äärele, kuid mida Uesugi klann suutis siiski 1868. aastani pinnal hoida. Tänapäeval on Yonezawa põhiliseks turismiväärtusteks kena pühamuga endine lossipark. Lisaks sellele on kuulsad Yonezawa veiseliha, õunad ja karpkalad ning laineliste nuudlitega ramen.
Sattusin Yonezawas olema Kodomo no Hi (Laste päev) nimelisel pühal, mistõttu sain osa kohaliku piirkonna muuseumi fuajees peetud Noh-teatri lühietendustest, kus kõiki rolle mängisid lapsed ja noorukid.
Seekord veetsin öö hotellis, kuna Yonezawas ei leidunud sobivat netikohvikut. Olenemata pühadest oli hotellides tube saadaval ning hinnad mõõdukad.
Teise päeva numbrid: ~60 kilomeetrit, ~4 tundi sõitu, ~300 meetrit tõusu ja ~200 meetrit langust.
3. päev: Yonezawa – Aizu-Wakamatsu
Kolmas päev algas suht tavapäraselt, vara hommikul hotelli hommikusöögiga. Seekord oli ilm parem ning sain kohe peale hommikusööki liikvele asuda. Teekond Aizu-Wakamatsusse (läbi Kitakata) on lühem, kui esimese päeva sõit, kuid tõusu ligi 200 meetrit rohkem. Lisaks sellele jääb teele mitu pikka tunnelit, kaasa arvatud üks ~4 kilomeetrit pikk tunnel Yamagata ja Fukushima prefektuuride piiril.
Sõidu algus oli paljulubav, kuna ilm oli kena ja kolmandaks päevaks olid lihased juba koormusega harjunud. Sarnaselt esimesele päevale jäi teele mäestik, seekord kõrgem ja järsem, kui tunnelitega. Sõidu kurnavaim osa oligi esimene pool, ülesmäge esimese tunnelini. Asukoha tõttu on teeservas oluliselt vähem maju, mistõttu õnnestus paaril korral ka metsloomi silmata.
Esimene teele jääv tunnel oli eelpool mainitud 4 kilomeetrit pikk
Ōtoge tunnel. Peale pikka tõusu oli tunnelis kerge sõita, kuid tunnelis valitseva madala temperatuuri tõttu hakkas kiirelt jahe. Umbes tunneli keskpaigas asub silt, mis teavitab prefektuuripiiri ületamist kurikuulsasse Fukushima prefektuuri.
Fukushima prefektuuri kohta on liikvel hulk kuulujutte, kuid peale keelutsooni on kiirgustase täiesti normaalne, jäädes kohati alla näiteks Põhja-Eesti pankrannikul olevate asulate omale. Lisaks sellele eraldab 2011. aasta tuumakatastroofist mõjutatud rannikualasid ning sisemaale jäävat pefektuuri lääneosa suhteliselt kõrge mäestik. Fukushima prefektuuris on hulk vaatamisväärsusi ning kindlasti ei tasu end kuulujuttudest hirmutada lasta. Ohtu kogemata nn “punasesse tsooni” sattuda samuti pole, kuna see ala on selgelt tähistatud. Viimastel aastatel lubatakse autodel ja bussidel mööda teatud teid ka läbi “punase tsooni” sõita.
Huvitavaim vaatamisväärsus teel Kitakatasse oli “Rainbow Tunnel” (“Vikerkaaretunnel”), seitse tunnelit ja silda millele on vikerkaarevärvide järgi nimed antud. Tunnelite vahelistelt sildadest võib näha imelisi vaateid ümbritsevale mägimaastikule.
Jõudsin lõunaks Kitakatasse, kus on elaniku kohta kõige rohkem ramen-nuudleid serveerivaid restorane Jaapanis. Einestasin ühes restoranis, kus järjekord polnud kõige pikem. Nädalavahetustel võivad järjekorrad olla mitmetunnised, kuid mul õnnestus istuma saada vaid 20 minutise ootamise järel. Teekond Kitakatast Aizu-Wakamatsusse oli sündmustevaene.
Aizu-Wakamatsu on Fukushima prefektuuri lääneosa suurim linn ning ka ajalooliselt väga tähtis piirkond. Wakamatsu kindlus oli shogunile ustava Aizu klanni põhiline tugipunkt ning piirkonna vallutamine keisrile ustavate vägede poolt oli üks viimaseid etappe 19. sajandi lõpul toimunud Jaapani kodusõjas (Boshini sõjas). Põhiosa Aizu vaatamisväärsusi keskendub samurai-kultuurile ning Boshini sõja sündmustele.
Samuraide elustiilist huvitatutele soovitan kindlasti külastada Tsuruga (Wakamatsu) kindlust ning Aizu Bukeyashiki nimelist kõrgklassi samurai-perekonna villat. Lisaks sellele asub Aizu-Wakamatsu lähistel mitu kuumaveeallikat, Kyoto Kiyomizudera disainist innustatud Enzoji tempel ning mitu kohalikku muuseumi. Jaapani riisiveini, sake, fännidele võib huvi pakkuda 19. sajandil rajatud Suehiro pruulikoda, kus näeb sake valmistamise erinevaid etappe ning saab mekkida erienvaid sake-tooteid.
Kolmanda päeva lõpuks olin Sendaist päris kaugel ning kuna järgmisel päeval ootas mind taas koolipink, sõitsin Aizust Sendaisse rongiga. Üldiselt on jalgrattaga rongile pääsemine oluliselt keerulisem, kui Eestis. Ratta jaoks tuleb kasutada kotti, mis katab terve ratta raami ja veljed. Kotis rattaga rongile pääsemist keegi ei takista, kuid arvestada tuleb suurema ajakuluga ning kasutada rongide esimest või viimast vagunit, mille otstes on enamasti natuke rohkem ruumi. Vältida tasuks tipptunnironge.
Kolmanda päeva numbrid: ~75 km, ~6h sõitu, ~750 meetrit tõusu ja laskumist.
Sõit kokku: 3 päeva, ~225 km sõitu, ~1700 meetrit tõusu ja ~1550 meetrit laskumist. Kogu sõiduaeg ~16 tundi.