Heikki blogi: “Teie paberid, palun”

“Teie paberid, palun”

Peale eelmises postituses kirjeldatud seiklusi algas üsna pea orientatsioonide ja uue elukohaga tutvumise virvarr. Eestlasena olen harjunud, et peale ID-kaardi taotlemise saab pea kogu bürokraatia interneti vahendusel ära vormistada. Jaapanis, vaatamata arenenud tehnoühiskonna imagole, on asi sellest kaugel. Iga väiksemagi tegevuse jaoks tuleb minna linnaosavalitsusse, post- või pangakontorisse ja täita hulk vorme. Ja muidugi on kõik vormid ainult Jaapani keeles. Ainsaks lohutuseks võib pidada seda, et peale vormide täitmist on protsess suhteliselt kiire ja valutu.

Sisse kolimise ja õppima asumisega seoses pidin täitma terve hulga vorme: ühika infovorm, aadressi registreerimise avaldus, tervisekindlustuse registreerimise avaldus, postiteenuse registreerimise avaldus jne. Tänu ülikooli poolt organiseeritud vabatahtlikele suutis meie värskelt saabunute grupp kogu paberimajanduse kahe tiheda tööpäevaga ära ajada.

Arvutivabadus (jätk)

Peale mõningast nokitsemist selgus, et oma jõududega mul arvutit korda saada ei õnnestu. Lenovo Jaapani klienditugi ütles, et kuna seade pole Jaapanist ostetud, siis nemad aidata ei saa. Sama ütles ka kohalik sõltumatu arvutiremondikoda (peale enam kui nädala pikkust eetrivaikust). Olles pool kuud kohalikke kanaleid kasutada proovinud, otsustasin rüperaali Ühendriikidesse remonti saata. Õnneks oli mu laboriga liitunud ka üks Californiast pärit tudeng, kelle kaudu õnnestus seade USA-sse kohale saada ja garantiiremonti saata.

Koolist ja laborist

Seni pole ma eriti palju seletanud, mida täpselt ma Jaapanisse tegema tulin. Oma tutvustuses mainin, et tulin siia magistriõppesse, aga ei midagi enamat.

2017. aasta kevadel, olles oma bakalaureuseõpet lõpetamas, otsustasin kandideerida Jaapani Haridusministeeriumi (MEXT) magistriõppe stipendiumile. Tegemist on minu arvates ühe parima stipendiumiga maailmas, kuna lisaks igakuisele suhteliselt viisakale stipendiumimaksele katab MEXT Jaapanisse ja sealt tagasi koju lendamise kulud ning võimaldab enne kraadiõppesse asumist ühe semestri intensiivselt Jaapani keelt õppida. Mina tulin siia, et Sendais asuvas Tohoku Ülikoolis täiendada oma haridust robootikainseneri magistrikraadiga.

Juba enne juunis toimunud sisseastumiseksameid liitusin professor Hirata juhitava laboriga, mille projektid jagunevad kolme suurema teema vahel – passiivrobootika, robotite vaheline suhtlus ning robotite ja inimeste vaheline suhtlus. Minu uuritav teema langeb kahe viimase teema alla. Hirata labori üks eripärasid on suur välismaalaste osakaal. 2018. aasta oktoobri seisuga on laboris 18 jaapanlast ja 17 välismaalast (nende hulgas kaks dotsenti). Selline rahvusvaheline seltskond tegi laborisse sisse elamise oluliselt lihtsamaks, kuna kohalikud tudengid on välismaalastega harjunud,

Velomobiilne

Jaapan on minu arvates üks parimaid riike, kus võtta ette erineva pikkusega rattasõite. Kuigi teed on tihti kitsad ning neid tuleb jagada arvukate autojuhtidega, on kõik liiklejad jalgratturitega harjunud ning üldiselt tähelepanelikud. Kuna ma olen üle 190 sentimeetri pikk, otsustasin seekord mugavuse huvides täiesti uue ratta osta.

Peale mitme rattapoe külastamist ning kataloogidega tutvumist, jäi valik kahe Treki ratta vahele. Esimene valik oli Trek FX 3 hübriidratas, mis ennekõike mõeldud linnas ja maanteel sõitmiseks. Teine valik oli Trek DS 2 hübriidratas, mis on FX seeriast veidi rohkem maastikusõidule orienteeritud. Lõpliku valiku tegi minu eest Treki maaletooja. Nimelt oli FX 3 ooteaeg oli 5 nädalat, samas kui DS 2 sain lõpuks kätte veidi enam kui nädalaga. Kuna ei tahtnud nii pikalt oodata, ostsin musta värvi DS 2 mudeli. Valik jalgrattasse nii palju investeerida on ennast täielikult ära tasunud, kuna 2018. suvelhooajal sõitsin ühtekokku ligi 2500 kilomeetrit. Kuldse Nädala ajal ette võetud sõidust võite lugeda siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.