Heikki blogi: Saabumine, sisseelamine ja arvutivabadus

Parim aprillinali

Minu seekordne Jaapani-seiklus algas 2018. aasta aprilli varastel tundidel sõiduga Tallinna lennujaama. 3 kuud enne seda olin saanud kinnituse stipendiumi saamise kohta, umbes kuu aega varem olin kätte saanud lennukipiletid ning nädal varem kleebiti mu passi Jaapani viisa.

Lend Helsinki Vantaa lennujaama oli tavapärane. Mida ikka pooletunnisest lennust oodata. Hoopis põnevamaks kujunes aga Helsinki-Tōkyō lend. Jaapani Haridusministeerium (edaspidi MEXT) oli mulle ja samal lennul Tōkyōsse suunduvale preili A-le broneerinud Finnairi tavaklassi piletid, kuid väravas ootas meid meeldiv üllatus: ülebroneerimise tõttu olid meie valitud tavaklassi istmed täis ning ainsad vabad kohad olid äriklassis. Olen varem küll äriklassis lennanud, aga vaid Euroopa-sisestel lendudel. Julgen öelda, et äriklassis lähevad pikad lennud palju kiiremini. 4 aastat tagasi Helsinkist Tōkyōsse lennates tundus see pikk, tüütu ja palav. Ainuke mida ma teha tahtsin oli magada, et lend vähegi kiiremini läbi saaks. Seekord lennates tundus, et peale tervitusjooki ja mitme käiguna serveeritud õhtusööki ei jäänudki eriti magamiseks aega.

Kitsas tee sisemaale

Peale mõnevõrra palavat ööd ja hommikusööki maandusime Narita lennujaamas, Tōkyō külje all. Algamas oli uus katsumus: Jaapani piirikontrolli järjekord. Varasematel külastustel pole mul kordagi kulunud vähem kui tund. Ka seekord väntsutati mitut lennukitäit inimesi ühest terminali otsast teise, kuna üks piiripunkt oli suletud. Peale umbes tunni pikkust ootamist  ja vaevu ootejärjekorra keskele jõudmist kutsuti pikaajalise viisaga saabujad kõrvale ja meid viidi tagasi esimesse, varem suletud olnud piiripunkti, kus järgnes veel umbes tunnike järjekorras ootamist.

Edasine oli juba vähe sujuvam – korjasin kokku oma pagasi, kohtusin kooli organiseeritud reisiagendiga, kes mulle rongipiletid ulatas, haarasin sappa ühe samasse ülikooli suunduva indialase ning asusin Sendai poole teele. Kuna meile olid broneeritud piletid kõige kiiremale (ja kallimale) rongile, polnud sõidus Sendaisse mitte midagi märkimisväärset. Sendai jaamas ootas meid ülikooli poolt saadetud kontaktisik, kes mind ja samal päeval saabunud saatusekaaslasi meie uude elukohta viis. Kirjutan oma ühiselamust lähemalt mõni teine kord, aga praegu veel ühest sündmusest mis mõjutas mu elu Jaapanis veel tükk aega.

Arvutivabadus

Kuna peale sisse kolimist polnud mul toas internetiühendust, läksin õhtul ühika fuajeesse eduroami levialasse. Olin pool tunnikest toimetanud, kui arvuti sinise kurva näoga ekraani ette viskas ja taaskäivitus. Esialgu ma eriti muret ei tundnud, kuna seda on aegajalt ikka juhtunud, kuid seekord hakkas probleem korduma; esialgu iga 10 minuti tagant, seejärel iga 5 minuti tagant ning lõpuks igal käivitusel. Mu arvuti oli Jaapanis kultuurišoki saanud ja sellest paranemine võttis kokku 2 kuud (arvuti remondi saagast kunagi hiljem lähemalt).

2. aprill oli läbi saanud, olin Sendais kohal ilma internetiühenduse ja arvutita. Paljulubav algus…..

Pildi autor: Robin Stevens

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.